Kuidas see kõik alguse sai

Täna ma olen 24- aastane naisterahvas, ühe lapse ema, oma vanuse kohta üsnagi heal ametikohal ja lisaks veel kooliõpilane.

Mul on liigsöömishäire.

Minu lugu sai alguse juba varases teismeeas, mil ma veetsin paju aega üksinda. Olgu öeldud, et mul oli keskmisest keerulisem lapsepõlv ning ma usun, et just sealt sai alguse minu emotsionaalne tasakaalutus, millele leidsin lahenduse toidust.

Ma olen lahutatud vanemate laps, ma jäin isa juurde elama 7- aastaselt ja juhtumisi kattus see periood masu [majandussurutis 2008- 2010] algusega. Tundub veider seda mainida, aga ma usun, et see mõjutas minu ja paljude teiste eestlaste elukäiku väga suurel määral. Sellel eluperioodil oli mu isa enamuse ajast tööl, sest me olime hiljuti vahetanud elukohta ja uues linnas elasime kulukal üüripinnal. Isa oli endale uut elu loomas, sest vanad süsteemid majanduse muutuste keerises enam ei toiminud. Ma olin selle olukorra suhtes küll väga mõistev, aga siiski enda ea kohta väga üksik ja iseseisev. Täna ma ei soovi kedagi süüdistada ja kindlasti ei pane ma enda häiret oma vanemate õlule ja ma ei soovi, et seda sellisel toonil loetakse. Ma sain juba väga varases eas aru, miks mu isa peab palju töötama ja kuna ta oma/ meie eesmärkidest minuga avatult vestles siis oli tema teguviis mulle loogiline. Lisaks ma olin selles eas juba esiteks enda arust juba täiskasvanud preili ja piisavalt iseseisev, et mul ei olnud mingit probleemi kodus üksinda majandada pesu pesemise, koristamise või söögitegemisega.

/Täna on sellest naljakas mõelda, milline väike täiskasvanukene ma juba 7- aastaselt olin, mil järelevalve ja õpetusteta koduseid toiminguid tegema hakkasin.

Ma arvan, et esimesed tundemärgid liigsöömishäirest tekkisid mul 12- aastaselt.

12- aastaselt ei olnud selles osas midagi muutunud, et isa oli palju tööl. Meie elus oli ainus märkimisväärne muutus see, et varem oli meie korteris peale meie kahe elanud veel teisi inimesi nt isa lastega kaaslased, vahepeal minu õde või isa sõber perega, siis nüüdsest olime jälle kahekesi. Minu jaoks tähendas see seda, et kui varasemalt oli meil kodus sigin- sagin olnud, majapidamistööd osaliselt jaotatud, söögi tegemine ka kellegi muu, kui minu õlul, siis nüüd tegin ma taaskord kõike täiesti üksinda. Ma täpselt ei mäleta, kas isal oli mitu töökohta või mis businessiga ta täpsemalt põhitöö kõrvalt tegeles, aga meie elus oli periood, mil me võisime samas korteris elada selliselt, et me kaks nädalat isegi hetkeks ei kohtunud omavahel.

Isaga me vahepeal pikalt ei kohtunud, sest ta tuli koju niivõrd hilja, et ma juba magasin ja läks ära niivõrd vara, et ma polnud veel ärganud. Sellel perioodil oli meie suhtlusviisiks käsitsi kirjutatud kirjad köögilaual, kuhu ma kirjutasin, kui läksime kooliga väljasõidule ja mida mul selleks tarvis on, jätsin märkme kui mul on uut jopet vaja või kui vajasin söögiraha. Isa mõnikord kirjutas midagi vastu, aga enamasti jättis lihtsalt kupüürid lauale.

Ma elasin tavapärast teismelise elu- käisin koolis, sõpradega väljas, õppisin, aga kui teistel minu ealistel piirdus ainsa kohustusena kool ja nt trenn või huviring, siis minu kohustused olid ka kodu korrahoid, poes käimine, söögi tegemine, pesu pesemine ja kõik muu kaasnev. See oli elementaarne, keegi pidi seda ju tegema.. Trennis käimisest ma ei julgenud sellel ajal isegi unistada, sest ööpäevas ei olnud selleks piisavalt tunde. Kuni elukoha vahetuseni (9a) olin ma väga tubli sporditüdruk, aga uues koolis kahjuks selliseid võimalusi ei olnud ja selles linnas olid kõik trennid väga kallid. Ma poleks isalt julgenud isegi küsida selle jaoks raha.

Selles üksinduses olid mul kindlasti emotsionaalsed puudujäägid.

Inimese baasvajadusteks on füsioloogilised vajadused (toit, vesi, uni) turvalisus, kuuluvustunne, tunnustusvajadus ja eneseteostus (Maslow baasvajaduste hierarhia). Lapsena üksinda elades ei ole ükski nendest vajadustest korralikult täidetud. Loomulikult oli mul koolis klass, kuhu kuulusin ja õpetajad, kes mind mõnikord tunnustasid, aga esmalt ootame me seda kõike ju kodust. Kogu selle puudujäägi proovisin ma kätte saada toidust ja minu meelest kui sellele veidi mõelda siis on see nii loogiline. Enne eelmainitud emotsionaalseid vajadusi, on baasvajaduste esimene ja suurim aste füsioloogilised vajadused ehk siis vee tarbimine, söömine ja unevajadus. Kui emotsionaalsetest vajadustest miski jääb katmata nagu minu puhul turvalisus, kuuluvustunne ja tunnustamine, siis ma hakkasin automaatselt seda kompenseerima söömisega ehk siis füsioloogilise vajadusega. Minu jaoks oli see vajadus lihtsasti täidetav, kättesaadav ja see oli miski, mida ma sain üksinda olles endale ise pakkuda. Samal ajal oodates toidust rahulolutunnet või dopamiinilaksu, mida nö tavaline laps saab enda perega suheldes või vanemat kallistades.

Esimesed söömasööstude mälestused on sellest perioodist, kuid ega elu mind järgmised aastad just ka ei hellitanud, seega iga kord pöördusin ma esimesena abi saamiseks toidu poole.

Lihtsustatult öeldes jäi see muster järgmised 12 aastat korduma, kui ma olin üksi, tundsin end üksikuna, algas stressirohkem periood või toimus elus mõni kurvem sündmus- ma elasin kõik oma negatiivsed emotsioonid toidu peal välja ja proovisin seda tühimikku endas toiduga füüsiliselt täita.

Kaalukõikumised sellel perioodil võisid aastas ulatuda lausa 20 kilogrammini.

Kõigest sellest varsti lähemalt!